sotsiaalmeedia piits ja präänik

Keegi mäletab veel seda aega kui sotsiaalmeediat ei eksisteerinud? Ettevõtetel olid vaid vilkuvate elementidega ja galaktika taustaga kodulehed või polnud üldse kujundusega vaeva nähtud. Nüüd on aga kodulehe kõrval vaat et tähtsamgi sotsiaalmeedias olemine, kus elu käib aga hoopis omasoodu. See nõuab aega ja tähelepanu, kuid ilma ka justkui ei saa. Tahangi natukene kirjutada sotsiaalmeedia võludest ja valukohtadest just enda vaatevinklist.

Sotsiaalmeediaga on mul selline love and hate relationship, kasutan ise Facebooki ja Instagrami. Mõlemad on viimasel ajal läbi teinud palju uuendusi, kuid vaatamata sellele on mul vahepeal tunne, et panen kõik kinni ja aitab. Miks? Sest mul pole lihtsalt aega selle kõigega tegeleda, kõike on liiga palju ja kõik on liiga ilus. Samas kummitab mind pidevalt Sean McCabe’i soovitus “Show up every day.”

Instagram meeldib mulle isegi rohkem kui Facebook ja seda just sellepärast, et see on puhtalt visuaalne platvorm ning pikalt kirjutama ei pea. Ma ei tea kui suurt abi sellest oleks mõnele torumehele, aga loomeinimestele kulub küll marjaks ära. Teiseks, Instagramis oled justkui inimesele lähemal ning sealt leiad kiirelt endale mõttekaaslasi igast maailmajaost, kellele mõni väike toetav kommentaar kirjutada ja vastupidi. Kui alguses ma ei pööranud oma fotode sisule, kompositsioonile ja värvidele suurt tähelepanu, siis nüüd püüan jälgida kindlat rütmi ja pildimaterjali kureerida. Õnneks on nüüd suureks abimeheks erinevad äpid, mis aitavad Instagrami feed-i visualiseerida enne kui midagi postitad. Isegi mina kasutan ühte, lemmik on Planoly!

Samas on sellel kõigel ka teine pool. Kõik need imeilusad sätitud pildid tekitavad tunde, et pean ise veel paremini suutma ja sinna lõputusse ideaalsesse pildimerre on kerge ära uppuda. Jah, mõnel tuleb see pildimaterjali loomine kergelt välja, kuid on inimesi, kes pühendavad ühele postitusele pool päeva või rohkemgi. Näiteks olen enda Instagrami feed-i eest palju komplimente saanud aga kas te teate, et see kõik tuleb suure-suure vaevaga mu jaoks tegelikult?

Olen viimasel ajal palju kohanud välismaiseid kasutajaid, kellel on olnud imekaunis feed ning kes on sellest hoopiski loobunud just stressi ja ärevuse pärast, mida see kõik neis tekitab. Olen ka ise ähmi täis läinud kui postituste vahed on pikaks veninud ning näen kuidas jälgijaid vähemaks jääb. Aga teate mis? Sellest pole midagi, ausalt! Kuskil Aafrikas ei sure keegi sellepärast ära, et ma ei suuda Instasse kolma korda päevas postitusi teha. Pigem teen oma tööd hästi ja korralikult ning näitan ainult nii öelda puhast kulda. Minu jaoks on tähtsam kvaliteet, mitte kvantiteet. Sama põhimõtet jälgin ka oma Facebookis ja blogis.

Ole enda vastu lahke ning ära piitsuta end sellepärast, et kellelgi on ilusam feed või särab sotsiaalmeedias rohkem. Jah, liidreid on kerge järgida, kuid oma teekonda on tegelikult palju põnevam kõndida. Võta omale üks präänik ning liigu tasa ja targu.

Kas teie jaoks on ka sotsiaalmeedia virr-varris raske hakkama saada?

Päise foto Jaelynn Castillo, Unsplash

ütle sõna sekka